Sveta Grigorjeva esimene luulekogu “kes kardab sveta grigorjevat” (2013) tekitas oma julge ja terava luulekeelega tormi veeklaasis. Milline luule on see õige luule, ja kas “noored vihased naised” plõksivad niisama? Grigorjeva uus kogu “american beauty” jätkab tundlikku ja kompromissitut ühiskonna- ja enesekriitikat, kus ääremaa persekukkunud printsessid ei oota oma printsi, vaid loevad Nirvana saatel Platonit. Ühtlasi võib luulekogust saada vastuse põletavale küsimusele, mis on (või ei ole) naisluule. inua ta kõnnib vastutuult see piiga see on talle näkku kirjutatud poolpilul silmad õhku ahmiv huul ja talle kõnnin vastu mina talle kõnnib vastu tuul ta kõnnib vastutuult mitte et ei oskaks pärivoolu lihtsalt tuul pöördub alati ta vastu ükskõik mis ilmakaarde ja kui kiiresti ta ka ei pööra ta kõnnib vastutuult ja mul on tunne et et me oleme maganud samade meestega meid on vihanud samad naised me oleme alati kahe mehe vahel mis tähendab et lõpuks valime ikka iseenda me oleme kirjutanud erinevate sõnadega samu luuletusi õppinud end rahuldama juba viieaastaselt kuid pole siiamaani kaotanud lapselikku süütust valades salaja püha vett teineteise suhu suudlustega mis pole eelmäng vaid totaalne lõpuniminek me oleme armastanud üksteist nagu jumal ja inimene nagu need kaks nõrga iseloomuga tobukest aegade alguses kes lubadusi ei pea meile on pähe kukkunud sama õun mis newtonile me hammustasime sest tüki nagu eeva kusjuures me hammustasime sest läbi juba enne selle maitsmist13 ning see jäi meile kurku nagu sel eebenivärvi juustega muinasjututüdrukul aint et me lõpetame halvemini kui ükskõik mis boring ass shit happy end ta kõnnib vastutuult see piiga ta kõnnib seda aeglasemalt mida kiiremini kõnnin mina ja ma ei tea kes meist õnnetum kas tema mina tuul või õun