Aokarikas

Raamatus, mida kaunistavad Addo Vabbe visandid, on kuuskümmend üks luuletust, esimene neist pühendatud Riho Sibula mälestuseks, teised kuuekaupa tsüklitesse koondatud – kevadvalgusele, armastuse lainel, eelkevadel, võõralt rannalt, sügisele, kuuendale meelele, luulest, raskemeelsed, nukrutsemised Tartule ja Emajõele. Kuigi nii mõnigi neist suubub pimedusse või öösse, kumab neist kõigist läbi hommikuvalgus kas äratajana, eelaimdusena või ühendava meeleoluna. Aovalgust tuleb ikka oma meeles hoida ning sealt ammutada nagu meeldetuletuse karikast, sest luuletaja hoiatab (lk. 87, tsüklist “Kuus laulu Emajõele”): + Ärkamist peab õppima et mitte ärgata teise unne tuleb hoida silmad lahti kuni jalg on kindlalt maas muidu võib juhtuda et ärkad teisel kaldal ja ei saa sealt mitte kunagi enam tagasi Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.