Sergei Zavjalov (1958) on luuletaja ja kirjandusteadlane, erialalt klassikaline filoloog. Tema siinne esseevalik annab huvitava sissevaate vene viimase sajandi luule erinevate suundumuste vahelistesse pingetesse ja põimumistesse. Ta pakub uudseid vaatepunkte nõukogude luulele, mis võivad anda värskendust ka eesti luuleloo ümbermõtestamisele. Samuti on siin põhjalikumalt juttu mõnest vene sõjajärgse modernismi esikujust, nagu Gennadi Aigi ja Viktor Krivulin – autorid, kes on Eestis üsna vähe tuntud, kuid vene luule kontekstis möödapääsmatud. Mordva päritolu Zavjalov on huvitunud ka Venemaa soomeugri kultuuride saatusest ja seegi kajastub siin raamatus. Ühtekokku seikluslik, mõnevõrra ebaortodoksne, aga kindlasti autoriteetne käsitlus vene luule arengutest. Eesti keeles on Zavjalovilt varem ilmunud luulevalimik „Meelika. Kõned” (2015).