Romaan põhineb Djatlovi kuru tõsielusündmusel, mis on seniajani jäänud mõistatuseks.
1959. aasta veebruaris läks grupp sõpru suusamatkale kaugesse Põhja-Uuralite mäestikku. Miski tappis nad...
Kui päästeekspeditsioon lõpuks nende laagri leidis, avastasid nad, et üheksa sõpra olid mingil seletamatul põhjusel end oma telgist välja lõiganud, selle asemel et lihtsalt telgiuksed avada, ning põgenenud poolalasti ja jalatsiteta mööda mäenõlva alla. Mõned olid surnud alajahtumisse, samal ajal kui teistel olid kummalised vigastused, mille kohta üks meditsiiniekspert väitis, et need vastavad suurel kiirusel juhtunud autoõnnetuses saadud vigastustele. Ühel neist oli keel ilmselt eemaldatud.
Ärevil ja müstifitseeritud, salastas Nõukogude Liidu valitsus juhtumi tippsaladusena ja sulges piirkonna kõigile eraisikutele järgnevaks kolmeks aastaks.
Viiskümmend aastat hiljem leitakse üks mees seal kõnnumaal ringi uitamas, kurnatud ja kohutatud. Tema nimi on Viktor Strugatski, uuriv ajakirjanik Jekaterinburgist, kes osales hiljuti uuel ekspeditsioonil sinna piirkonda. Tema neli kaaslast on kadunud ja Strugatski võetakse vahi alla, et saaks määrata tema vaimset seisundit. Samal ajal, kui kriminaaljälituse osakond otsib kadunud inimesi, räägib Strugatski oma loo psühhiaater dr Anatoli Baskovile, kellel on palutud kindlaks teha, kas Strugatski peaks nende mõrva eest kohtupingis seisma või on ta hullumeelne.
Strugatski väidab, et tema sõbrad tapeti, kui nad uurisid sedasama tundmatut jõudu, mis tappis matkajad 1959. aastal – jõudu, mis eksisteerib ikka veel Djatlovi kuruna tuntud regioonis.