Tema, kes on mind unenägudes kummitanud nagu vaim seal, kus aeg seisab, tema, kelle ripsmeid ma tunnen veel praegugi oma kaela vastas nagu hirmunud liblika tiivalööke, upitab oma keha tahapoole, nagu laseks end vabatahtlikult teiba otsa ajada, ahmiks seda altpoolt endasse. Ja ta on näo just enne pildi tegemist üles pööranud, otsekui oleks ta selsamal hetkel suremas.
