Oleme harjunud rääkima bioloogilise mitmekesisuse olulisusest, sest see loob aluse meie ellujäämisele. Kuidas on aga lugu ehitatud keskkonna mitmekesisusega? Kultuuri, teadmisi ja oskusi vahendava globaliseerumisega käib paratamatult kaasas ka see, mis info vahetuse käigus ikka juhtuda võib – läbitunnetamata järeleaimamine.
Kas uuendusi läbivate (kesk)linnade nägu on ühetaoline vaid esmapilgul või oleme sarnaselt liikide väljasuremisega tunnistajaks ka ruumilise mitmekesisuse kadumisele? Praegu, kui Eesti on jõukam kui kunagi varem, võime kohata tungi „teha ehitatud keskkond lõpuks ometi korda, uueks, nagu mujal“. Mis viib tihtipeale moeka dekoreerimiseni. Teadvustamata jääb seejuures meie ruumiline rikkus – erinevatest ajastutest ja kasutamispraktikatest pärinevad ruumikooslused, mis on sageli säilinud tänu meie vaesusele.
Elamisega talletame ruumi kogemuse, tarkuse. Ruumilisse pärandisse on pakitud meie kultuuri kihistused, väikesed pudemed, kujunenud seosed, mis on unikaalne kombinatsioon. Ruumis tegutsedes settivad jäljed ja praktikad, mis pakuvad käepidet selle tulevastele kasutajatele. See on justkui meie ruumiline DNA, mis elab meist kauem. Kuidas aga selle pärandiga ringi käia nii, et ta toimiks ka tänases päevas – ei muutuks ajalooliseks ballastiks, vaid osaleks elus, eluneks? Et see DNA võiks avalduda ehk ruumiline pärand saaks muutuda, kohaneda, areneda?
Muutumine on maailma loomulik osa. Et vanad hooned toimiksid, peame neidki vajadusel uuendama. Seoste loomine vanade ruumide ja tänapäevaste olude vahel nõuab head kontekstitunnetust, tähelepanelikkust. Seda on hästi kirjeldanud viimasel Veneetsia arhitektuuribiennaalil Kuldlõvi võitnud portugali arhitekt Eduardo Souto de Moura: „Liiga palju muutes rikume olemuse, liiga vähe tehes ei hakka uus toimima. /---/ Ainus viis pärandit säilitada, on selles elada ja seda kasutada – üksnes igapäevane kasutamine muudab vana arhitektuuri eluliseks ja annab pärandile väärtuse.“ Kaalul on ikkagi elu, küsimus, kes oleme ja mida vajame siin ja praegu – kui palju muutusi, kui palju vanu sidemeid ja toetuspunkte – nende otsuste tegemiseks on vaja mõtlemise vabadust ja avatust.
Hiljuti valmis Eesti Kunstiakadeemia uus kodu. See on on ehitatud endise Suva sukavabriku vähemalt kümnest erinevast ajaloolisest ehitusetapist koosneva kompleksi kohale. Uus hoone seab end detailselt läbimõeldud suhetesse nii vana kompleksi kui ümbrusega – sõlmib olemasoleva konteksti otsad kokku, aga suudab pakkuda veel ka kvalitatiivselt uue, just praeguse ajaga suhestuva ja tulevikku vaatava terviku kogemuse. Ta on ühtlasi tuttav ja mõistetav – kodune selle sõna parimas, humanistlikuimas mõttes, aga ka uudne ja üllatav.
MAJA kevadnumber uurib ruumilise kontekstiga suhestumist, ruumilise pärandi märkamist ja selle nüüdisaega tõstmist – ehk sünnibki nii kodususe tunne, mis omakorda teeb avatuks uutele sidemetele ja muutustele.