Tallinna pikk teekond mereni 2022. aastal on põhjust teha vahekokkuvõte selle kohta, kuidas on edenenud Tallinna mereäärsed arendused: valmib Kalaranna asum, ilmet võtab ka Noblessneri sadamalinnak, mis on juba mitu aastat nautinud erakordset populaarsust. Ühtlasi möödub 20 aastat päevast, kui kinnitati Eesti ühe arhitektuurselt ambitsioonikaima keskkonna ehk Rotermanni kvartali taassünnile aluse pannud tsoneerimiskava, ning algust on tehtud kvartali viimase hoone, Roseni maja ehitusega. Need on Tallinnas kõige rohkem tähelepanu saanud merega seonduvad piirkonnad. Debatid nende alade üle on olnud tulised ja põhjalikud, nii et nad on kujunenud omamoodi õpikunäideteks ja ületanud pidevalt uudisekünnise, ka rahututel nullindatel ja teistkümnendatel: ajal, mil elukeskkond ei kuulunud avalikus arutelus prioriteetsete teemade hulka. Rotermanni, Noblessneri ja Kalaranna kvartali loomine on olulisel määral kujundanud seda, kuidas me linna avalikust ruumist mõtleme ja kuidas käsitleme tööstuspärandit. Selle käigus on muutunud planeerimispraktikad ja kodanikuaktivismi roll. Tallinn on läbi teinud pea saja-aastase Kolgata tee mereni, kus linnaehituslikud plaanid ja teod on osutunud vastukäivateks. 19.-20. sajandil on kesklinna mereäärses osas endale koha leidnud pigem tootmis- ja sadamahooned kui elavad linnatänavad. Ka Eliel Saarise 1912. aasta Suur-Tallinna projekt nägi kesklinna mereäärses osas ette tootmistegevust ja kinnist sadamaala. Nõukogude-aegsed generaalplaanid rääkisid küll Tallinnast kui merelinnast, kuid need sõnad leidsid tagasihoidliku väljenduse alles 1980. aasta olümpiamängudega seonduva ehitustegevusega. Pärast Nõukogude aja lõppu kulus kümmekond aastat, enne kui mereäärsed alad ja sealne tööstuspärand uuesti päevakorda tõusid. Kuid Tallinna kasutamata potentsiaalist – mereäärse kesklinna loomisest – räägiti aina enam. Ainus struktuurplaan ehk täpseid ruumilisi väljundeid sisaldav arengukava, mille Tallinna linnavolikogu on heaks kiitnud, pärineb 2007. aastast ja käsitleb mereäärse linna arengut. Nii on „Tallinna avamisest merele“ saanud ainus linnaehituslik visioon, mis Tallinnat neoliberalismi puhangutes tänapäeva on tüürinud. Kirjutan neid ridu Rotermanni väljaku välikohvikus. Kahekümne aasta jooksul on see kunagine tööstuskvartal tundmatuseni muutnud. Toona vallandas see osaliselt varemeis seisev kvartal minus kujutluste voo: mis sellest kunagi saab, milline elu hakkab siin kulgema? Millised olid need tegevused, põhjused ja unistused, mis selle ruumi paljude aastate eest kujundasid ja mis siin endale majutuse leidsid? Selline on kõnekas ruum: ta sünnitab kujutlusi ja juhatab mõtterännakule. Rotermanni kunagiste ise palgeliste tööstushoonete tihe ja ebakorrapärane labürint on ühtaegu kõnetav ja inspireeriv ka nüüdisaegsele inimesele. Seevastu ruum , mis on kujundatud üldsõnaliste printsiipide alusel ja on „ära lahendatud“, ei kõnele. Ajalooliste kihistuste vahel särisevad vastuolud ja konfliktid. Nende kõrvutamine ja väljatoomine annab eri ajastute ühiskondadele hääle; vastuolu on ergastav, kainestav ja konkreetses hoidev. Niisamuti teeb paljude kaasaegsete kasutusviiside vahel valitseva särina ruumiline käsitlemine kuuldavaks ja nähtavaks erinevad ühiskonnaliikmed. Me ei saa päriselt aru, kuidas säilub koha ehedus või miljöö. Kas piisab üksnes vana ja võibolla isegi laguneva säilitamisest, erinevate ajastute kihistuste kõrvutamisest? Kuidas hoida elus ja luua koha unikaalseid funktsioonide, iseärasusi ja kasutusviise? Pooleliolev, ehituskraanadega pikitud Tallinna kesklinna rannajoon mõjub hästi: siin on veel paljut, mis ei ole muutunud ettearvatavaks ja klantsituks ning kus kulgevad ehedad, igapäevased tegevused. Kas ruum kujutlusele säilub ka siis, kui ühel päeval on ehituskraanad kadunud? Põhja-Tallinnas on arendamisel ja ümberkujundamisel suur hulk endisi mereäärseid ja tööstusalasid. See piirkond on rikas säilinud igapäevaste ruumide ja praktikate poolest. Praegu on meie kätes, kas gentrifikatsiooni ja geneerilise ruumi lained uhuvad üle kogu Põhja-Tallinna või oskame ehedust ja ruumi rikkalikkust paremini mõtestada. See omakorda sõltub sellest, kui palju suudame õppida Rotermanni, Noblessneri ja Kalaranna (eba)õnnestumistest ning mõista, mis sorti kvaliteedikogemust nad pakuvad. Peatoimetaja Kaja Pae ENG Estonian Architectural Review Maja spring 2022 (No 108) Tallinn’s Long Journey to the Sea The current year is a good time for an interim summary of how the seaside developments in Tallinn have progressed, as Kalaranna District will be completed, and Noblessner, which has enjoyed exceptional popularity already for several years, is also taking shape. Furthermore, twenty years have passed since the birth of the spatial development plan that led to the revival of one of the architecturally most ambitious environments in Estonia—the Rotermann Quarter, where the final building (Roseni Office Building) is now also being built. These are the seafronts in Tallinn that have received the most attention. They have been heatedly and thoroughly debated, to the extent of becoming kind of textbook examples that were constantly newsworthy even in the restless noughties and 2010s, when living environment was not generally prioritised as a topic in public discussions. Emergence of Rotermann, Noblessner and Kalaranna District has significantly shaped how we think of public urban space and industrial heritage. In the process, planning practices and the role of civic activism have also been transformed. Tallinn has made an arduous, almost 100-year journey to the sea, in the course of which urban development plans and actual deeds have proven to be inconsistent. In the 19th and 20th century, the seafront was allocated to industrial and harbour buildings rather than lively city streets. The 1912 project of Greater Tallinn by Eliel Saarinen likewise foresaw the seaside part of the city centre accommodating production activities and a closed harbour area. Soviet-era general plans described Tallinn as a maritime city, but this description found a modest expression on the ground only in 1980, in connection with construction for the Summer Olympics sailing event. After the end of the Soviet period it took about a decade before the seafront and its industrial heritage came back on the agenda. But Tallinn’s untapped potential—possibility of establishing a seaside city centre—was increasingly discussed, and the only structure plan—a development plan detailing specific spatial outputs—approved by Tallinn City Council (in 2007) focused namely on the development of a seaside city. Thus, ‘opening Tallinn up to the sea’ became the only urban development vision steering the city through the gusts of neoliberalism in the frantic ‘00s and ‘10s. I am writing these lines while sitting in an outdoor cafe at Rotermann Square. Over twenty years, this former industrial district has changed beyond recognition. Back when it was still a partly ruined quarter, it used to fuel my imagination—what would become of it, what kind of life is going to be lived here? What activities, causes and dreams once shaped this space and found a home here? This is precisely what an expressive space does—it gives birth to imagination and leads one on a mental journey. The dense and disordered labyrinth formed by manifold erstwhile industrial buildings in Rotermann also speaks to people today and inspires them. A space that has been designed (or ‘solved’) on the basis of generic declarative principles does not speak. There are various contradictions and conflicts smouldering between different historical layers. Juxtaposing and explicating them gives voice to societies of different eras; the contradictions excite, disillusionise and keep one focused on what is specific. In the same way, the spatial elaboration of smouldering between modern uses makes diferent members of society audible and visible. We do not really understand what it takes for the authenticity or milieu of a place to survive. Does it suffice to merely preserve what is old and perhaps even crumbling, and to contrast layers from different eras? How to retain the unique functions, peculiarities and uses of a place, and how to create them? The sight of Tallinn’s unfinished waterfront, replete with construction cranes, instills a good feeling—there is still much here that has not become predictаble and sleek, and authentic daily activities are still going on. But will there still be room for imagination once the construction cranes are gone? In Põhja-Tallinn, many former industrial and/or seafront areas are being developed and redesigned. The area is rich in long-preserved everyday spaces and practices. Now it is up to us whether the waves of gentrification and generification wash over the whole of Põhja-Tallinn, or whether we are able appreciate the authenticity and richness of the space in some better way. This depends on how much we can learn from the failures and successes of Rotermann, Noblessner and Kalaranna, and understand the sort of quality experience that they offer. Kaja Pae