Bologna ülikooli semiootikaprofessori ja kirjaniku Umberto Eco koostatud ja suures osas tema kirjutatud "Ilu ajalugu" vaatleb nähtusi, mida inimesed on aastatuhandete vältel ilusaks pidanud. Selle illustreerimiseks kasutab ta valdavalt kunstimaailmast pärit dokumente – kunsti- ja kirjandusteoseid. Raamat lähtub põhimõttest, et ilu pole kunagi olnud midagi absoluutset ja muutumatut, vaid tal on erisugused palged, olenevalt ajastust ja maast. Sageli eksisteerivad ühel ja samal ajastul koos erinevad ilumudelid ja mõned neist kanduvad edasi läbi mitme ajastu.
Raamatu avavad 11 pilditahvlit, mis aitavad näha, kuidas ühed või teised ilukäsitlused eri ajastutel korduvad ja arenevad ning esinevad ka üksteisest väga kaugel asunud filosoofide, kirjanike ja kunstnike töödes. Edaspidi illustreerivad iga ajastu või põhimõttelise tähtsusega esteetilist mudelit teksti kõrval olevad teemakohased kujutised ja tsitaadid.