Paula Palmiste debüütkogu uuristab käike noore naise tundeilmas. Viie aasta jooksul kirjutatud luuletused kulgevad sumedas suveõhus – kord linnas, kord maal, kord õnne aimates ja kord seda igatsedes. Seda kõike kiusaja kärbse pilgu all. “Mis on hellusehoogude ravim ja mis metsast seda korjatakse? Kas koguda tuleb õitseajal või oodata, kuni väheke kuivab?”