Kree luule tahab enda lugemiseks aeglust ja rahu, aga pakub sedasama heldelt ka vastu. Elu ja olemine on neis värssides ennekõike tunnetuslik reaalsus, tajutav on niisama tähtis kui see, mis kombatav ja nähtav. Võib-olla just seetõttu polegi maailm siin kunagi lõplik, vaid iga kogemus temast lõpeb küsimuse, avatusega – „lahtiste servadega“, nagu autor ise ühes luuletuses ütleb. Oma ajahetkes üleni kohal, on see luule nõnda ühtaegu ka ajatu.
– Mathura