Talvike Mändla debüütkogu „Kosmonaut“ rändab unenäolistel ja müütilistel radadel. Kogumik on tulvil ootamatuid ja meeldejäävaid kujundeid ning detailitäpsed kirjeldused loovad veenvaid kujutluspilte. Mändla luule hõlmab mitmeid erinevaid vaatepunkte ning siin on midagi labürintlikku – iga käänaku taga on midagi veelgi kummastavamat ja kriipivat. „Kosmonaut“ on Värske Raamatu 19. raamat. Mina ei taha lihtsalt ja ausalt, tahan valjult ja veriselt minna läbi ohakate, jõuda kodu ukse ette, takjapallid juustes. Mina ei taha kogu eluks, tahan kord siia, siis sinna minna, et saaksin taas naasta, kus olen oodatud, soe tee mütsi all tõmbamas. Mina ei taha suitsuses särinas, tahan eredalt, pauguga läbi öö joosta ja ojades ujuda jalad ja vesihein läbisegi. Näe – Põhjanael, Orion, Sõel. Mina ei taha ainust ja õiget, tahan natuke valesti, noodist mööda ja rütmist välja, värvida silmad pillirootumedaks.