Kust tulevad head ideed

Millises keskkonnas sündisid? Kuidas genereerime murdelisi ideid, mis muudavad meie elu, ühiskonda ja kultuuri? Steven Johnsoni põnev, kohati lausa lummav analüüs tekitab lugejas kindlapeale nii mõnegi ilmutusliku heureka-hetke. Kust siis ikkagi tulevad head ideed? Johnson harutab üksipulgi lahti kultuurilise, bioloogilise ja ühiskondliku innovatsiooni ajaloo, sünteesides sealt kooruvate mustrite põhjal edu valemi. Mida enam me neid mustreid omaks võtame (näiteks oma õpiharjumustes ja hobide puhul või töökeskkonnas), seda paremini pääseme ligi oma täiesti hämmastavale võimele: innovaatilisele mõtlemisele. Mustrid on lihtsad, kuid neid järgides moodustub tervik, mis on suurem kui selle osade summa. Johnsoni juhitud intellektuaalne turismireis viib meid seitsme võtmevaldkonnani, mida peame mõistma, et kasvatada oma loomingulisust. Näiteks peatükis „Vedelad võrgud” kirjeldatakse, et head ideed sünnivad, kasvavad ja puhkevad õide eelkõige paindlikus võrgulaadses keskkonnas (mõelge korallrifi hämmastavalt mitmekesisele ökosüsteemile või CERNi kiirendi kallal nokitsetavatele rahvusvahelistele töörühmadele!); peatükis „Aeglane aimdus” aga näidatakse, et head ideed ei teki mõttevälgatuse või ilmutusena, vaid pigem idanevad pika aja jooksul, enne kui lõpliku kuju võtavad (nt Darwini loodusliku valiku teooria, Tim Berners-Lee loodud World Wide Web); peatükist „Viga” aga saame aimu, kui paljud ajaloo suurimatest leiutistest on sündinud terve rea õnnelike vigade tulemusel (nt elektronlamp, penitsilliin, fotograafia, südamestimulaator). Siin on mõned Johnsoni näpunäited, kuidas häid ideid esile kutsuda: minge jalutama, töötage oma aimduste kallal, pange kõik kirja (kuid hoidke oma töölaud sassis!), tervitage õnnelikke juhuseid, tehke loovaid vigu, tegelege mitme hobiga, järgnege seostele, laske teistel oma ideedele ehitada, laenake, taaskasutage ja taasleiutage. Mõnusat leiutamist!