“Lahusolek” on Mathura kümnes luulekogu, mis vaatleb inimese üksindust ja kaotusvalu, tema lootusi ja vahel ka lohutamatust. Tundlikkus kulgeb siin kõrvuti tumedusega, avatus haavadega. Ja ometigi on see omalaadne hümn inimvaimu kestmisele ja kasvamisele ka katsumuste kiuste. Raamat on kirjutatud kaheksa aasta jooksul maailma eri paigus, Kesk-Eesti rabadest Hiina suurlinnade ja Sise-Mongoolia steppideni. Mathura on varem pälvinud Gustav Suitsu luulepreemia ja Virumaa kirjandusauhinna ning olnud kahel korral Eesti Kultuurkapitali maakondliku aastapreemia laureaat.
Mida kaugemal ma ilmakärast olen,
seda lähemal tõepärale ma näin.
Päevast päeva näen siis selgemini,
kuidas kõige varjatum meis
heidab kõige pikema varju.
(“Lahusolek”, VI)