„Leilimaastikud” ammutavad inspiratsiooni klassikalisest värsikultuurist, astudes sellega teadlikku dialoogi – kord austavalt järgides, kord mänguliselt parodeerides. Meditatiivne riim ning rütm, mis on tänapäeval haruldaseks jäänud, kannavad järjepidevust eesti luuletajate varasemate põlvkondadega. Luulekogu tekstid pärinevad aastatest 2020–2025; osa värsse on varem avaldatud veebis ja mõni luuletus on osalenud iga-aastasel Otepää riimkroonika konkursil (eriauhind 2022). Vormivalik ulatub kindlarütmilisest uusromantilisest värsist idamaiste gaseelide, vanaislandi ljóðaháttri ning vanakreeka heksameetrini, kus eelistatud on rõhulis-silbiline värsitehnika. Mõjutusi leidub ka keskaegsest truvääri- ning trubaduuriluulest. Lisaks esineb luulet lõunaeesti (mulgi ja tarto) keeltes ning regivärssi. Mitmekihiline kogu kõneleb arhetüüpide, unenäoliste ilmutuste ja siserännakute kaudu, suheldes kollektiivse kultuurimälu süvatasanditega – muinasjumalatest ning šamanistlikest praktikatest ida filosoofia, lääne esoteerika ja katoliku pühakuteni. Autor seob kogemusi loodusdetailide, linna- ning külamaastike motiividega, avades neis unustatud rituaale ja ökoloogilist maailmatunnetust. „Leilimaastike“ ajaline mõõde ulatub aluspõhja kivististest ning soome-ugri ürghõimudest põlvkondadeülese pärimuse kaudu tänapäeva. Seitsmeosaline eepiline poeem „Nikander ja Luise“ põhineb Peipsi-äärsest vanausulisest perest pärit Eesti ohvitseri Nikander Pekarski ning tema abikaasa elulugudel. Leidub küllalt ainest kaugemaistki maadest ja kultuuridest. Näiteks on luuletsükkel „Madžnun al-Qalbi diivan” algse impulsi saanud autori Usbekistani-reisist, teisale on aga jälje jätnud külaskäigud võitlevasse Ukrainasse. Originaalloomingut täiendavad mõned luuletõlked W. B. Yeatsilt, John Keatsilt, J. R. R. Tolkienilt jt autoritelt. Aimates elu igavest ringkäiku ning vastandite ühtsust, on inimene lahutamatu tervik oma kodu, esivanemate, lapsepõlve ning saatusega; teadvust ei tarvitse tingimata tajuda individuaalsena. Religioosset hardust täiendab „Leilimaastikes“ mulgilik kavalus – arusaam, et jumalatega ei pea suhtlema üksnes alandlikult, vaid võib sõlmida ka vastastikku kasulikke tehinguid. Püha ja mängulise, isikliku ja müütilise, ajaloo ning igaviku kokkupuutel püüeldakse lõplike vastuste asemel äratundmise poole.