Jaanus Rooba kolmandas luulekogus on viimase viie aasta jooksul nelikümmend elus kogetud hingepuudutavat sündmust, igast aastaajast kümme, autori poolt luuleridadesse panduna. Viimases, neljakümne esimeses luuletuses on püütud väljendada seda, mida inimesed koos on tänapäeva maailmas üritanud korda saata, mis on selle tulemuseks meie ilmamaal ja ka inimeses endas, oma kustumatus lootuses luua olevikust parem tulevik: … Nüüd alanud on paast Et loodu kurnamine kord lõppeks ära Aeg lugu pidada nüüd oma maast Aeg kaeda ligimese silmade sära Nüüd alanud on paast Olla kodus olla paikselt Toast ära koristada saast Tõmmata hinge olla vaikselt Nüüd alanud on paast Et puhuksid kord uued tuuled Me hingedesse pühast maast Head sõna kandma jäävad huuled