Pilved venivad pikaks ja Meoma kumiseb.
Kuskil võetakse metsa.
Oktoober hakkab ära minema. Jälle üks oktoober.
Täna on kuninglike mulla alt tulemiste ja argiste udude sügisõhtu.
Pärnavõres sibelevad esimesed külmad tähed.
Või on need hõbekogre soomused, keda ühel kuumal juulikuu varahommikul sellesama puu all rappisin.
See juulihommik tundub nüüd, juba krõbekõvade mutimullahunnikute ja külmavõetud saialilledega (ka nemad!) sügisest vaadatuna tõelise ulmana.
Kas see oligi üldse päriselt. Või kelle soomused need on.
Kas kogre või minu enda vana, suvine ja sillerdav kest.