Needki, kes pole iga üksikut Hando Runneli luulekogu lugenud, teavad tegelikult paljusid luuletusi ja laule, mida sealt leida võib. Teavad piisavalt hästi, et hakata kaasa laulma või et lõpetada ridu ja salme, kui mõni etleja toppama peaks jääma. “Mõru ning mööduja” (esmailmunud
1976) kuulub koos “Lauruluraamatu ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks” (1972), “Kodu-käija” (1978) ja “Punaste õhtute purpuriga”
(1982, 2008) Runneli luule absoluutsesse tippu. See on tema esimene Tartu-luule raamat peale kolme laulude kogu – “Laulud tüdrukuga”
(1967), “Avalikud laulud” (1970) ja “Lauluraamat”. Aga lauldavus pole siingi kadunud. Mõnele luuletusele on andnud hääle Tõnu Tepandi, mõnda ei suuda me vaimukõrvas kuulda muidu kui “Justamendi” esituses. Ning ikka juures see natuke riukalik rahvapärasus kõrvuti põhjatu mõttesügavusega, “kui mäe all vajub / maa põhja ülikool”, mis mujalt-tulijale saaks selgeks alles kas põhjalike kommentaaride kaudu või süviti eesti kultuuri sukeldudes.