Kuuskümmend aastat pimedas kajutis mille aken on kuu Lüüriline luulekogu „Ohvrikivi” sisaldab Indrek Hirve 2016–2017 talvel Andaluusias kirjutatud luuletusi. Siit leiab lugeja armastuse ja surmaga seotud meeleolud ja mõtisklused, mis on seotud kindla kompositsiooniga väikesteks tervikuteks. Luuletuste taustaks on tavaliselt Emajõgi või Toomemägi, kirjutamise käivitajaks autori isiklik elu ja armastus. Teos on illustreeritud Ülo Soosteri abstraktsete tušijoonistustega Heldur Viirese kogust. See raamat on kirjutatud Andaluusias, ühes väikeses odavas hostelis talviselt kõledal rannal. Osa motiive on sündinud koduigatsusest, Tartu-igatsusest, kui täpsem olla, osa öödest ja varahommikutest Vahemere ääres. Ka hispaaniakeelse luule mõjutusi võib mu raamatus olla. Palusin aasta eest Piret Vertel endale paarikümne argentiina tango sõnad lahti seletada – nende motiivid, vaated armastusele nii- ja naapidi korduvad ka hispaania luules ja lauludes, kõlavad raadiost ja kohvikuakendest õhtud läbi ka Andaluusias. Olen neist mõned Emajõe äärde toonud. Indrek Hirv