Vaikselt seisatada. Sisemiselt vaikselt. Pretensioonitult. Aga tähelepanelikult nagu kroonik. Võib juhtuda, et hetke tekib ava. Ja avausest hakkab paistma midagi, mis kuidagi ei tohiks ühte viivu ära mahtuda. Seal korraga kohal olla. Maht. Kihid. Igavik. Võib-olla: midagi jumalikku. Midagi, mille ilmumine on habras. Aga olemus kõike muud kui habras. Kuidas seda vaadata. Kuidas puudutada. Vahest sõnaga.
Noore Tartu luuletaja Mikk Tšaškini debüütteos "Paberist linn" on religioossete ja müstiliste sugemetega luulekogu, mis võtab lugeja kaasa seisundeisse, momentidesse, vaadetesse, mis on ühtaegu nukrad ja avarad, tasased ja kaugeleviskuvad. Tšaškini luulet ja lühiproosat on avaldatud ajakirjades Värske Rõhk ja Looming.
*
kleebin helendavaid tähti lubjatud taevasse
sean redeli vastu pilvi
vend ei ulatu ju nii kõrgele kui on me arusaamade lagi
määrdundvalge ja ämblikuvõrke täis
sa armasta vaid ja ära kysi
miks vaikivad pruunid papist põrandad
kui vend kõnnib mööda neid
astub yle raudteedest ja suurlinnadest
justkui läheks mööda vett
akna juurde kust midagi ei paista
aga vend ei vaatagi — ta kujutleb
et kord kukuvad tähed taevast
ja põrand kulub olematuks auguks
ja linnad ning raudteed pannakse kasti
ja viiakse pööningule rottide närida
me maailmast saab siis pärl
kellegi palvekees
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.