Romaan algab noore naise märkmeraamatutest, mis kirjanikule väidetavalt saadeti ja kus naine jutustab kokkupuutest kurikuulsa psühhiaatriga, keda ta peab vastutavaks oma õe surma eest. Enne enesetappu oli õde käinud mehe vastuvõtul, ja sooviga välja selgitada, mis juhtus, hakkab naine sama psühhiaatri patsiendiks, kasutades väljamõeldud identiteeti. Veenev kattevari hakkab aga oma elu elama ja õige pea on üha raskem tegelikkust ja väljamõeldist eristada. Romaanis mängitakse eri vormidega, mis süvendavad tunnet, et kõiges peaks kahtlema – märkmeraamatuid raamistavad katkendid biograafiast, mille kirjanik psühhiaatrist „uurimistöö” tulemusel kirjutas. Teoses käsitletakse nõtkelt ja vaimukalt 1960. aastate ühiskondlike murrangute ja psühhiaatria kaudu selliseid teemasid nagu tõde, tegelikkus, identiteet, usaldusväärsus ja minapildi muutlik olemus. Väljamõeldised on põimunud kultuuriajalooga ja romaanis võib kohata päriselt elanud inimesi. Graeme Macrae Burnet on üks hinnatumaid briti romaanikirjanikke, keda näiteks ajalehes Sydney Morning Herald on nimetatud marruajavalt geniaalseks. Tema teosed on pälvinud ohtralt kiitust ja auhindu ning neid on tõlgitud enam kui 20 keelde (eesti keeles on varem ilmunud romaan „Tema verine sepitsus”). „Patsiendi lugu” oli Bookeri preemia kandidaatide seas ja seda on nimetatud teoseks, mis toob suurepäraselt esile Burneti mitmekülgse ande.
