Igas peres on oma traditsioonid ja harjumused, mida ja kuidas süüakse. Nii ongi väga tore! See raamat ei ürita mitte näpuga näidata, et meie teeme nii ja tehku nüüd teised ka samamoodi. Maitsed on erinevad ja teiste eelistusi tuleb austada igal alal. See on meie pere ja lähedaste arusaam heast ja lihtsast kodusest toidust. Näitame, mida armastasime meie oma lapsepõlves ja mida armastavad meie lapsed nüüd. Muidugi on muutunud tooraine valik paarikümne aastaga mitmekesisemaks: banaanismuutist võis vanasti vaid unistada. Ent need asjad, mis olid head siis, on head ka praegu. Näiteks minu kolmeaastane tütar Anita Astrid võib ühe päevaga terve potitäie roosamannavahtu pintslisse pista. Ometi peetakse seda vana kooli toiduks. Raamatu toidud ja tooraine on järjestatud alfabeedi alusel: A nagu apelsin, B nagu brokkoli jne. Minu ema Epp Maria Kokamägi aitas iga tähe juurde joonistada paar toredat pilti kõiksugu juurikatest, marjadest, puuviljadest, kasutades modellina meie oma aia saadusi. Kui oli vaja joonistada vorsti või juustu, siis läks ta poodi, ostis känaka juustu, pani selle lauale ja hakkas joonistama. Iga tähe juures on veel paar lihtsat retsepti, mille tegemisega saavad vanemate abiga hakkama ka lapsed. Paljud retseptid on pärit minu oma lapsepõlvest: mis mulle kõige rohkem maitses ja milliseid toite ma ise kõigepealt valmistama hakkasin. Nüüd vaatan huviga, mis maitseb ja meeldib Anita Astridile ning mida tema kõigepealt valmistama hakkab. Praegu on ta ametis veel liivakookidega. Suur aitäh minu suurtele fännidele ja abilistele õetütar Elsa Johannale (kuueaastane) ja fotograaf Sandra Urvaku tütrele Susile (üheksa-aastane), kes olid valmis kõiki toite maitsma, hinnangut andma ja ise kaasa aitama. Seda raamatut koostada oli üks ääretult tore ettevõtmine! Tean, et lastega koos kokkamine võib olla tüütu mässamine, aga aeg-ajalt võiks lasta neil ikka käed jahuseks teha ja pisut mäkerdada ka. See tasub kunagi sajakordselt ära. Ja ärge unustage – armastus käib ikka kõhu kaudu! Anni Arro