See on romaan otsimisest; igikestvast, sageli lootusetust, mõnikord ka soovitu leidmiseni viivast otsimisest. Ervin, aastailt veidi üle viiekümne, üksik ja üksildane mees otsib nii meeleheitlikult oma üksindusest väljapääsu, et ei märka midagi muud. Ta rähkleb vaheldumisi minevikus ja olevikus, saamata lõpuks isegi aru, mida ta valesti tegi ja kas üldse tegi? Ta on mees, kellel armudes „katus sõidab“. Elina, tunduvalt noorem, ehk aastake alla neljakümne, teismelist poega ja viiest tütart kasvatav üksikema, väsinud joodikust mehest, räämas elamisest ja lõputust vaesusest, otsib kedagi, kes aitaks tal paremini elada. Kui aga tema ellu ilmub mees, kes seda kõike võimaldaks, mõistab ta, et armastuseta ei ole millelgi tähtsust. Elina märkab Ervinist oluliselt paremini teda ümbritsevat maailma ja inimloomuseid selle sees. Kas aga temagi vigu teeb või mitte, jääb juba lugeja otsustada. Pille on kolmest peategelasest kõige väiksem ja kõige targem. Tema ei tee kindlasti ühtegi viga, sest lapse silmis on olemasolev maailm alati kõige parem. Alateadlikult otsib aga temagi: rohkem kodusoojust ja turvatunnet. Aga ennekõike tahab ta, et temaga mängitaks. Raamatus leidub veel mitmeid elulisi ja värvikaid tegelasi, kelle teed ristuvad nende kolme omaga; seejuures mõjutavad teiste otsused peategelaste elu, jättes paratamatult jälgi nii südamesse kui ka hinge.