Avaldamiseks mittemõeldud päevikud on tihti suurepärased ajalooallikad. Eriti kui tegu on niivõrd murrangulistel aegadel kirjapanduga nagu Vigala mõisniku Boris von Uxkulli (snd 1793) päevikud, kus avaneb pilt Napoleoni sõdadele ja autori õpingutele ning reisidele tolleaegses Euroopas. Noore ratsaväeohvitserina osaleb Boris von Uxkull verises ja kurnavas sõjas, milletaolist Euroopa pole veel näinud. Ent sõjakoleduste kõrval suudab autor näha muudki. Tema lai silmaring ja huvi inimeste, ajaloo ja kultuuri vastu avaldub eriti raamatu teises osas, kus ta räägib oma ülikooliõpingutest. Oluliseks teemaks tõuseb autori suhtlus vastassugupoolega ja sellega kaasnevad arvukad seiklused. Üks tema järeltulijatest on selle teema järelsõnas kokku võtnud nii: „Mehed nagu Boris armastasid, nagu Casanova seda nii tabavalt formuleeris, „naisi kuni hullumeelsuseni, aga oma vabadust alati veelgi rohkem“. Selle deviisi järgi elavaid ei säästeta süüdistustest pealiskaudsuses, truudusetuses, kergemeelsuses, samuti nagu nende laitusest, kes siin maailmas ameteid ja väärikust kannavad ja jagavad. Aga pole leida ühtegi suurt seiklejat, kes poleks rõõmuga nõus seda hinda maksma.“