Tahaksin hüpata merre

Läksin vaid kummeleid korjama, kuid sattusin unenäkku, maagilisele aasale. Müstiline rada haaras mu endasse. Kaotasin jalad ja muutusin tuuleks. Kadakate vahel põimusid lennurajad kui seal kehatult tuiskasin. Karikakrad säramas maapealses taevas kui tähed, mis õhtuhämarikus näitasid teed... See luulekogu sai alguse armastusest looduse vastu. Kord leidsin end meenutamas üht õhtut, kui kihutasime jalgrattaga viimasele rongile, päikesekiired lopsakale põllule langemas. Too hetk oli nii ilus, et ilmus täiuslikult mu silme ette, justkui oleksin veel praegugi sealsamas viibinud. Soovisin jäädvustada ja jagada seda üht kauneimat momenti, mida looduse rüpes kogenud olen. Nii said alguse veel mitmedki luuletused, mis aina kogunesid väikesesse punasesse märkmikusse. Kuid mida enam tekkis luuletusi, seda kitsamaks jäi märkmik. Luuletused hakkasid tahtsid välja pääseda, end Sulle lugeda anda. Nüüd ongi nad vabalt ja valla, ainult loe! Mõtle kui tore! Luuletused on illustreeritud loodusfotodega. Lisaks leiad siit veel lohutust pakkuvaid tunneteist pakatavaid värsse ja lõbusamaid krutskiga luuleridu. Meeleolukat lugemist!