Luulekogu.

Ala-Suhka roos

See on selline kibuvitsroos, mis torkab
alati kui mööduda ta kraabib meid ja kui tema alla kummarduda, lööb küüned pähe, rebib tüki peanahka koos juustega, sõrmedelt
lakud verd veel õhtusöögil kui oled ta kuivanud oksi lõiganud saavad kõik aru ega küsi, mis värk on
ja me üldse ei imesta, kui leiame kevadel tema alt ühe varga valged luud,
kes proovis talvel majja sisse murda
arvates, et kedagi pole
astus ta läbi lume kang käes
ja jäi ilma skalbist ja kangist ja juured sõid ära ta liha, mis õitseb nüüd süütultroosana konksjate okaste rägastikus
igakevadises õitemeres.