„Vee pealt lendu” ei ole kiiruga ja lihtsasti läbi loetav luulekogu. Lugeja avastab end üsna pea ühest metafoorsest, pisut unenäolisest džunglist, kus kõik on selge ja käega katsutav, kuid samal ajal võib ümbritsev võtta abstraktsema vormi ja moonduda veeks, mille kohal lendu tõusta ja lendama õppida.
Kuidas ma saan muutuda kõigeks
kui puhud mind mäelt lendu
seal all lebab ju ikka
su pihkude kujuga reisipaun
milles sulepea
juba avamata korgiga kirjutab
milles veepudel
juba voolab jõe õhtulauluks
kuidas ma saan sind maalida
kui sinu värvid muutusid
mu südametukseteks
ja sinu joontest
leidsid novembriõhtused männid
endale niidistiku