Esmakordselt 1955. aastal ilmunud "Veetleva viirastuse juhtum" on suurejooneliselt dekoreeritud. Rikas, ilus ja tuulepäine tütarlaps, peotäite kaupa kalliskive, valenimed ja väljapressimised. Mõrv, mis paratamatult järgneb ei olegi nii muljetavaldav. Ringkonnaprokuröri süüdistus aga küll. Kohtusaali ei tule isegi publikut, sest kõik on kindlad, et vaadata pole midagi. Mason aga ei loobu siiski kliendist ega tõeotsimisest. Tõeni jõuab ta oma tavapäraste riukalike meetoditega ning juhtumi lahendus ilmub kohtusaalis otsekui jänes mustkunstniku kübarast. Veetleva viirastuse kaitsel esineb Mason ristküsitlustega, mis kuuluvad tema ja Erle Stanley Gardnery võluvamate hulka.