Vessel

Lauri Kaldoja teist luulekogu „Vessel“ võib pidada 2015. aastal ilmunud „Panoptikoni“ järjeks, toonaste teemade käsitluseks uue rakursi alt. Kui „Panoptikonis“ oli fookus vaatlusel - enesevaatlusel läbi kõrvalise pilgu - siis „Vessel“ pöörab pilgu sissepoole, küündides veresoonte, luu ja üdini, sisemise sõjaväeni. Ka siin on tajutav Teine, alati puuduv, ent oma puudumises kohalolev. Rääkimise ja vaikimise, tõe ja vale paratamatud ühisused. Elu kõrvalmõju on hingeldav süsimust jõgi ja tema, just tema, just ta on ligikiskuvam kõigest Astudes kõrini vette, saab hingamisest vaid üks - kuu poole valjenev mantra omasuguste seas