Carolina Pihelgase „Pimeduse pisiasjad“ on autori viies luulekogu. Siin ristuvad meelelised elamused ja metafüüsilised mõtisklused. Isiklikku kogemust vahendavad metafoorid ja fantaasiapildid, mis justkui ühendaksid maad ja taevast, koduringi ja teispoolsust. Öö on tume nagu sisikond, vanaisa kella uurib ilves ja kallima selgroog on nagu mõõgatera. Pimedus ei hirmuta, vaid pakub kaitset, seal on pisiasju, mis väärivad avastamist. VIKATITERA Mina ei tea, kellelt ma pärisin silmad – pudikeelsetelt taevatähtedelt või vikatiteralt. Olen lihtne nagu tuules murdunud viljakõrs, tühi nagu teokarp, mis mäletab endist elu. Ihu vastas ämblikuvõrgu koorem, see tihe hele lõng, päevade lai lävepakk. Minu vaikus on õhtuse kodutänava vaikus – nagu tol tuhmil tänavalambilgi, mida laps nimetab jonnakalt kuuks.